Mulle väga meeldib õppeaine Loovusõpetuse alused, mille selleks kursuseks endale kuulamiseks võtsin. See on üldine sissjuhatav aine ja leidsin selle enda jaoks viimasel hetkel. Ehk viimasel õhtul, mil sai veel oma õppekava kinnitada, otsisin mulle huvi pakkuvaid aineid ja see oli ainuke ajaliselt sobiv. Ma esimese loengu olin küll juba maha maganud, aga teine kord sain juba selle meeldiva kogemuse osaliseks. Õppejõuks on Eda Heinla ja praktilist poolt viib läbi Liina Kolk. Suurepärased inimesed!
Tänases praktilises pooles oli meil üks ülesanne: leida ajalehtedest/ajakirjadest enda jaoks sümbol, mis iseloomustaks, kuidas me endid näha tahame lapsevanemana, sõbrana jne. Ma võtsin aluseks iseenda, võttes maha kõik rollid, mida me igapäevaselt kanname. Pean inimest ennast selleks kõige olulisemaks ja just see tuleks kõige pealt endale selgeks teha - kes ma olen? Milline inimene tahan olla?
Mul jäi ajalehest silma võrkkiik palmi küljes. Valisin selle. Järgmiseks tuli iseloomustada valitud sümbolit, siis leida seos selle ja enda vahel, samuti ka välja tuua, mis minus endas veel on puudu selle sümboli
iseloomujoontest ja seejärel mõelda, mis aitaks nendeni jõuda. Selle sümboli puhul tundsin, et soovin elada rahulikult, vabalt, elu ei pea võtma liiga tõsiselt. Ma arvan, et iga kogemust tuleks nautida. Samuti, olles teinud selle ülesande läbi ja seda jaganud oma grupiga, mõistsin, et üks kõige olulisem osa, mida see võrkkiik toob välja minu nägemusest iseenda rollist siin ilmas, on soov olla see rahupaik, pelgupaik teistele. Kui keegi näeb võrkkiike, siis automaatselt on see lõõgastuse tunne, mis meid tabab, turvatunne, rahu, hetk iseendale, aja maha võtmine. Olen juba mõnda aega mõelnud, et just seda ma oskan. Kuulata inimesi, neid mõista, neid toetada, neist hoolida. Mulle meeldib seda teha ja ma tahan seda teha. Ma tunnen, et hoolivast armastusest on suur puudus siin maailmas.
Kuid kuidas seda teostada? Keegi ei tule lihtsalt oma muresid mulle ju pajatama. Kuigi see oleks minu jaoks väga tore. :) Tunnen, et pean rohkem kasvatama eneseusku, kindlameelsust, julgust. Selleks, et keegi tuleks minu võrkkiigele puhkama on vaja, et see oleks terve, mitte nagu minu kapis olev võrkkiik, millesse on hiired kolm auku närinud... :) Ju ma ei ole veel selleks piisavalt tugev, et elu pole mu juurde veel kõiki hingi saatnud, kes tunnevad, et nad on üksi ja keegi neid päriselt ei mõista ega huvitugi. Tõsi, olen saanud olla kuulaja sõbradele kui ka võhivõõrastele, aga selleks, et teine saaks end tunda kindlana pean olema ma ka ise kindel ja aktiivne ning julgema ise tema poole pöörduda. Just viimane on minu jaoks üpris raske. Aktiivne isealgatuslik läbikäimine inimestega. Kuid näen ja tunnen, et palju tõuget ja tuge saan selleks just sellest loengusarjast. Ma olen väga õnnelik, et olin nii aktiivne, et sinna end registreerisin ja kohale läksin. Head asjad ei kuku sülle niisama, selleks tuleb vähemasti käed välja sirutada, et see kinni püüda. Seega oleme ikka aktiivsed. Oleme elus!
Tänases praktilises pooles oli meil üks ülesanne: leida ajalehtedest/ajakirjadest enda jaoks sümbol, mis iseloomustaks, kuidas me endid näha tahame lapsevanemana, sõbrana jne. Ma võtsin aluseks iseenda, võttes maha kõik rollid, mida me igapäevaselt kanname. Pean inimest ennast selleks kõige olulisemaks ja just see tuleks kõige pealt endale selgeks teha - kes ma olen? Milline inimene tahan olla?
Mul jäi ajalehest silma võrkkiik palmi küljes. Valisin selle. Järgmiseks tuli iseloomustada valitud sümbolit, siis leida seos selle ja enda vahel, samuti ka välja tuua, mis minus endas veel on puudu selle sümboli iseloomujoontest ja seejärel mõelda, mis aitaks nendeni jõuda. Selle sümboli puhul tundsin, et soovin elada rahulikult, vabalt, elu ei pea võtma liiga tõsiselt. Ma arvan, et iga kogemust tuleks nautida. Samuti, olles teinud selle ülesande läbi ja seda jaganud oma grupiga, mõistsin, et üks kõige olulisem osa, mida see võrkkiik toob välja minu nägemusest iseenda rollist siin ilmas, on soov olla see rahupaik, pelgupaik teistele. Kui keegi näeb võrkkiike, siis automaatselt on see lõõgastuse tunne, mis meid tabab, turvatunne, rahu, hetk iseendale, aja maha võtmine. Olen juba mõnda aega mõelnud, et just seda ma oskan. Kuulata inimesi, neid mõista, neid toetada, neist hoolida. Mulle meeldib seda teha ja ma tahan seda teha. Ma tunnen, et hoolivast armastusest on suur puudus siin maailmas.
Kuid kuidas seda teostada? Keegi ei tule lihtsalt oma muresid mulle ju pajatama. Kuigi see oleks minu jaoks väga tore. :) Tunnen, et pean rohkem kasvatama eneseusku, kindlameelsust, julgust. Selleks, et keegi tuleks minu võrkkiigele puhkama on vaja, et see oleks terve, mitte nagu minu kapis olev võrkkiik, millesse on hiired kolm auku närinud... :) Ju ma ei ole veel selleks piisavalt tugev, et elu pole mu juurde veel kõiki hingi saatnud, kes tunnevad, et nad on üksi ja keegi neid päriselt ei mõista ega huvitugi. Tõsi, olen saanud olla kuulaja sõbradele kui ka võhivõõrastele, aga selleks, et teine saaks end tunda kindlana pean olema ma ka ise kindel ja aktiivne ning julgema ise tema poole pöörduda. Just viimane on minu jaoks üpris raske. Aktiivne isealgatuslik läbikäimine inimestega. Kuid näen ja tunnen, et palju tõuget ja tuge saan selleks just sellest loengusarjast. Ma olen väga õnnelik, et olin nii aktiivne, et sinna end registreerisin ja kohale läksin. Head asjad ei kuku sülle niisama, selleks tuleb vähemasti käed välja sirutada, et see kinni püüda. Seega oleme ikka aktiivsed. Oleme elus!
No comments:
Post a Comment