Õnn on olla mina ise!

Kui me end ise ei kuula, siis miks me seda teistelt ootame? Enne kõike tuleb ikka endale selgeks teha, mis me soovime, mis me mõtleme, mis meil pakkuda on. Kes ma olen? Mida ma armastan? Mis paneb mu särama? Kogu mu sisemus karjub, vihastab, rabeleb ja siis ta väsib, sest iga appihüüe lämmatatakse veel jõhkrama ignoreerimisega. Päevast päeva me surume end alla, paneme end vaikima, me hing nutab, me ei suuda sellele valule silma vaadata ja nii me matame end aina sügavamale, kuniks me enam isegi ei märka enda olemasolu. 
Meist on saanud järjekordne vormitud masskodanik ja kuidas olekski võimalik olla teisiti. Miski ei toeta elu, minu enda elu. Meid kasvatavad need samad orjastatud õnnetud vanemad, haridus ei loo silda meie endani vaid põletab iga võimaluse selleks, meilt oodatakse ettemääratud eluetappide täitmist, külvatakse hirmu, ülistatakse raha ja võimu, lõhestatakse üksteisest siltide kleepimise kaudu. 
Kuid kõigele sellele vaatamata, mitte miski ei saa tappa armastust, mis meie kõigi südames, mis tahes sügavusse, on peitunud. Meie kõigi jaoks on maetud aare, mis peidab endas kogu maailma õnne. See ei asu seitsme maa ja mere taga, selleks pole vaja kaevata ega võistelda. Selle aarde paljastumiseks on vaja kannatlikkust, aega, usku ja julgust. Võtta ära need päitsed, mis meile on pähe surutud, astuda kõrvale peateest, vaadata end ja näha, et me ei vaja kedagi juhtima enese elu. Vaid meie ise saame jõuda enda aardeni, selle õnneliku ja loova elu juurde, sest see asub meis endis. Kõigile raskustele vaatamata, me peame uskuma selle võimalikkuse, toetama teisi olles eeskujuks. Pühendama aega enda avanemisele, see vajab kannatlikkust. Siiras hoolitsus ja järjepidevus kannab vilja! Avasta, mis teeb sind rõõmsaks! Tee seda, mida su süda ihkab. Laula, tantsi, kirjuta, sõida rattaga, mängi pilli, ehita onni, kasvata lilli, käi jooksmas, uju, reisi, õpi keeli, mis iganes sind kutsub ja toob tagasi ellu!