Luuletus

Avastasin enda jaoks luuletamise 11.aastaselt. Mäletan, et pidasin oma luulevihikut. Lapsena armastasin luua riimluuletusi. Ma ütlen kohe, et ma ei oska luuletada nagu ka kõikide teiste kunstide puhul, mida ma nii väga armastan, pole mind andega õnnistatud, aga see polegi oluline. See protsess ise on kogu mõte. Lasta endal avaneda ja voolata. Kuulata iseennast, mõista ja õppida. Kui me tunneme kirge mõne eneseväljenduse vastu, siis seda me peame ka laskma endast tulla. See ei peagi kellelegi teisele meeldima, see on sinu enda jaoks. Kõik, mis sa teed on eelkõige sinule. Teiste hinnang ei tohiks meid murda ega uhkeks teha. 
Mõned read, mis hetkel leidsin. Vahepeal on mu elu olnud loominguliselt väga suletud.  Seetõttu olen ka näinud, kui laastavalt mõjub enda unustamine ja hülgamine. Seega rõõmustame end ikka lauluga, kirjatükiga, tantsuga, joonistuse või muu viisiga, mis laseb meil vabaks saada ja teostuda.

See tunne, mis sa lood,
kui näen või kuulen sind.
Sa mu tühjaks jood.
Kõik vaibub, pole mind.

Su hääl on mahe,
paitab nurga taga.
Su pilgus on tahe,
unistab, mõtteid jagab.

Kuid ikkagi me päris ei kohtu.
Pöörad pilgu ja lähed oma rada.
Hirmu vastu ei ole rohtu.
Lohiseb järgi kannatuste jada.
(09.01.2015)


Pilk

Üks pilk kõik öelda võib
Üks pilk ja muutub kõik.
See pilk mind kannab veel
selles pilgus mu elu keeb.

Veevoolu peatada ei saa
Üks pilk ja muutub kõik
aeg seisatab vaid viivuks veel
ning vesi taas on rännuteel.
(14.11.06)

 

***

Kohisevat tuult metsas
keegi ei märka
Ookeani sügavust
silm ei seleta
Tähist õhtutaevast
täita on võimatu
Kivi nukrusest
keegi ei hooli
(12.05.06)



Olemisest

Tuul puude lehti paitab
ja seda sinu kõrv näeb.
Kõik ongi siin ja praegu
Lind lendas üle sinu pea

Mesilane lille peal
sumiseb ja elab
Mesi sinu käes
ja taru kaugel talus

Ela, tunne, siin ja praegu
Igavesti.

(2006/2007?)