Loodus

Mul on loodusega olnud alati tugev ühendus. Selle erilisust märkasin alles siis, kui rohkem puutusin kokku teiste inimestega. See toimus siis kooli minekuga. Mind hämmastas, kuidas keegi ei märganud või ei viidanud kunagi meid ümbritsevale loodusele. Peagi sai selgeks, et seda suhet ei saa ma teistega jagada. See lihtsalt jäi mõistmata nagu räägiks ma millestki nähtamatust. Kuid ma ei hüljanud ega ignoreerinud oma tõmmet looduse vastu. Mõtteis elasin taimedele alati kaasa. Mulle eriti meeldis jälgida koduteel olnud põõsa elukäiku aastajast aastaaega. Eriti muidugi ootasin kevade tulekut, kui tal tekkisid pungad ja kui avanesid esimesed lehed, oi seda rõõmu ja värskust! Mulle on loodus reaalseks toeks olnud alati. Elu ilma selle suhtluseta oleks tume ja ongi. Viimased aastad olen olnud väga pimedas kohas. Ma ei ole võtnud aega minna metsa või end lihtsalt piisavalt õhutanud. Inimene, vähemalt mina küll, vajab loomulikku keskkonda, et akusid laadida.  Usun, et neid inimesi, kes seda ühendust tunnevad on tegelikult väga palju. Teile ütlen, et ärge seda kunagi hüljake!
Kui ma joonistan, siis on mu piltidel tihti näha üht puud või mägesid. Ma tunnen, et joonistades ma jagan oma igatsust. Need mõned erilised korrad, kui olen saanud olla mägede juures, on olnud kirjeldamatud. Mind valdab imetlus, silmad lähevad särama, tekib tohutu elutahe, rõõm! Ma ei oska neid tundeid sõnadesse panna, aga mägedel on minu jaoks väga oluline ja eriline koht. Puud loovad ka seda tunnet, aga see on rahulikum. Armastan puude otsa ronida, istuda, jälgida, kuulata, pajatada. Paremat toetust ei saa leida mujalt. :)

Leidsin youtube-st ilusa lühikese klipi mägedest ja puudest...

Kui mu koduks on loodus,

siis kasvab mu lootus,

et leidub kord moodus,

kuis vaibuks mu ootus,

saaks olekvaks elujaatus,

me igaühe elusaatus!

(12.01.15)