Prantsuse vanasõna ütleb: "Kannatlikkus on kibe, aga selle vili magus."
Söögitegemine pani mind üks päev mõtlema kannatlikkusele. Süüa teen iga õhtu perele. Kõik on näljased, aega on vähe ja siis käibki see kiiruga valmistamine. Kuid toidu valmimine, nagu iga asja täiuslikuks voorumine, vajab oma aega. Selleks, et kõik maitsed jõuaks kenasti esile tulla ja kõik täiuseni küpseda, peab andma aega. Tegin kord suppi ja juhtus, et see sai kauem potis podiseda ning tulemus oli imeline! Mõistsin, et pean rohkem kannatlikkust kasvatama, sest selle vili on tõesti magus.
Kuid miks on nõnda raske jääda kannatlikuks? Selleks on alati mingid välised asjaolud, mis tekitavad meis sisemiselt ärritust ja kärsitust. Meie olemine muutub ebamugavaks ja me püüame sellest ruttu lahti saada. Kuid miks me valime sellise reaktsiooni? Mulle näib, et me pole iseendaga ühenduses. Me oleme kui pesu, mis on nööril pesulõksuta ja nüüd saabub torm ja meil pole muud teha kui tuule meelevallas lennelda, kuis juhtub. Meie meel on treenimata ja puudub toestus. Vaatan seda kõike veel selle sama kokkamise näitel.
Õhtu on käes, kell on palju, kõht lööb pilli. Hakin tooraine, viskan potti, kõike liiga vähe töödeldes, et ruttu saada ihaldatud maotäis võimalikult ruttu kätte. Tulemus ei ole nauditav, aga nälg saab kustutatud. Mis juhtus? Väline mõjutaja on hiline aeg, tunne, et tuleb kiirustada, nälg ehk iha. Kui nüüd hetkeks peatuda ja mõelda enda jaoks läbi, mida ma sellest situatsioonist ootan. Minu soov on pakkuda maitsev ja tervislik toit oma perele. Kui võtta eesmärgiks oma tõeline soov, suudan kõrvale jätta hetke näljatunde ja ületada näilise ajapuuduse. Kiirustades võib küll faktiliselt aega võita, kuid sisuliselt olen aega kaotanud, sest iga meeldivalt veedetud aeg trumpab üle pingelise ja sisutu. Seega olles kannatlik ja valmistades põhjalikult ja korrektselt õhtusöögi, kannatan ma küll pikemalt näljatunde all ja aega läheb rohkem ühe tegevuse peale, kuid lõppkokkuvõttes nälg saab lõpuks kustutatud mõnu ja rahuloluga ning aeg on kasutatud hästi. Iga õnnestunud kokkamine annab suuremat indu ka järgmiseks korraks.
Tarkus kannatlikkusest teeb elu kergemaks läbi ka nõnda väikeste asjade. Kuid elu ongi pisiasjade kogum. Esimene samm harjutamaks kannatlikkust on selle kadumise märkamine. See tähendab, et me püüame olla olevikus ja iseenda keskmes. Tajuda ja märgata, mis meis toimub ja kuidas me reageerime välisele. See esimene samm on üpris raske, aga kui me oleme suutnud teadvustada, et me oleme kaotamas kontakti iseendaga, saame seda taastada. Näiteks võttes hetke läbi hingamise endale anda rahu, pöördudes tagasi enda keskmesse ja tuletades meelde, mis on meie tõeline soov selles olukorras. Kuulata iseennast, mitte oma emotsioone, milles pole mitte midagi kindlat. Kuid nagu ikka on sellest lihtne rääkida, aga raske järgida, kuid siiski selle üle mõtlemine ja arutamine aitab kergemini end märgata. See, millele on suunatud meie tähelepanu, seda me ka märkame.
Söögitegemine pani mind üks päev mõtlema kannatlikkusele. Süüa teen iga õhtu perele. Kõik on näljased, aega on vähe ja siis käibki see kiiruga valmistamine. Kuid toidu valmimine, nagu iga asja täiuslikuks voorumine, vajab oma aega. Selleks, et kõik maitsed jõuaks kenasti esile tulla ja kõik täiuseni küpseda, peab andma aega. Tegin kord suppi ja juhtus, et see sai kauem potis podiseda ning tulemus oli imeline! Mõistsin, et pean rohkem kannatlikkust kasvatama, sest selle vili on tõesti magus.
Kuid miks on nõnda raske jääda kannatlikuks? Selleks on alati mingid välised asjaolud, mis tekitavad meis sisemiselt ärritust ja kärsitust. Meie olemine muutub ebamugavaks ja me püüame sellest ruttu lahti saada. Kuid miks me valime sellise reaktsiooni? Mulle näib, et me pole iseendaga ühenduses. Me oleme kui pesu, mis on nööril pesulõksuta ja nüüd saabub torm ja meil pole muud teha kui tuule meelevallas lennelda, kuis juhtub. Meie meel on treenimata ja puudub toestus. Vaatan seda kõike veel selle sama kokkamise näitel.
Õhtu on käes, kell on palju, kõht lööb pilli. Hakin tooraine, viskan potti, kõike liiga vähe töödeldes, et ruttu saada ihaldatud maotäis võimalikult ruttu kätte. Tulemus ei ole nauditav, aga nälg saab kustutatud. Mis juhtus? Väline mõjutaja on hiline aeg, tunne, et tuleb kiirustada, nälg ehk iha. Kui nüüd hetkeks peatuda ja mõelda enda jaoks läbi, mida ma sellest situatsioonist ootan. Minu soov on pakkuda maitsev ja tervislik toit oma perele. Kui võtta eesmärgiks oma tõeline soov, suudan kõrvale jätta hetke näljatunde ja ületada näilise ajapuuduse. Kiirustades võib küll faktiliselt aega võita, kuid sisuliselt olen aega kaotanud, sest iga meeldivalt veedetud aeg trumpab üle pingelise ja sisutu. Seega olles kannatlik ja valmistades põhjalikult ja korrektselt õhtusöögi, kannatan ma küll pikemalt näljatunde all ja aega läheb rohkem ühe tegevuse peale, kuid lõppkokkuvõttes nälg saab lõpuks kustutatud mõnu ja rahuloluga ning aeg on kasutatud hästi. Iga õnnestunud kokkamine annab suuremat indu ka järgmiseks korraks.
Tarkus kannatlikkusest teeb elu kergemaks läbi ka nõnda väikeste asjade. Kuid elu ongi pisiasjade kogum. Esimene samm harjutamaks kannatlikkust on selle kadumise märkamine. See tähendab, et me püüame olla olevikus ja iseenda keskmes. Tajuda ja märgata, mis meis toimub ja kuidas me reageerime välisele. See esimene samm on üpris raske, aga kui me oleme suutnud teadvustada, et me oleme kaotamas kontakti iseendaga, saame seda taastada. Näiteks võttes hetke läbi hingamise endale anda rahu, pöördudes tagasi enda keskmesse ja tuletades meelde, mis on meie tõeline soov selles olukorras. Kuulata iseennast, mitte oma emotsioone, milles pole mitte midagi kindlat. Kuid nagu ikka on sellest lihtne rääkida, aga raske järgida, kuid siiski selle üle mõtlemine ja arutamine aitab kergemini end märgata. See, millele on suunatud meie tähelepanu, seda me ka märkame.
No comments:
Post a Comment