Raha

Ma pole kunagi olnud huvitatud rahast. See pole olnud minu jaoks ei eesmärk ega motivaator. Minu hing on sündinud vabana. Vähemasti arvan, et see on igaühe õigus! Ning kuna mu hing ihkab vabadust, siis ei saa ma armastada raha, sest see on kett ümber me kaela, hoidmas meid vangis ja zombistades meie loovat olemust. Raha on illusioon. Mõelda vaid, kui geniaalne leiutis see ikka on! See mitte vaid ei orjasta inimesi, vaid paneb meid uskuma, et see kett peabki meil kaelas olema, et teisiti pole võimalik, et teisiti oleks hullumeelsus, utoopia. Ma ütlen, et see, milliseks on saanud meie praegune elu, on hullumeelsus. Kes seda siiralt oma südames soovib? Töötada terve elu töökohal, mis enamikele meist ei meeldi, olla seetõttu õnnetu, vihane, eksinud, armastuseta? Ja mille nimel? Et jääks surres kõige suurem varandus endast maha? Või milliseks on keegi enda jaoks mõtestanud oma elumõtte? Vaadates praegust ühiskonda on väga raske leida sisukat vastust sellele. 

Loodus hävineb (metsad rajutakse maha, veekogud on saastatud, kust saame õhku, kust saame vett? raha siin ei aita), põhiteadmised hävinevad (lapsed ju isegi ei tunne enam lehma ära...), sotsiaalsus kaob (jah ekraanile sõrmega toksimist ma ei pea suhtlemiseks), inimesed on haiged (ülekaalulisus, enamasti see ei ole loomulik haigus, see on ebaterve elustiil), inimese hing mürgitatakse (väärtushinnangute paigast nihkumine, negatiivsed emotisoonid) jpm. See kõik on põhjustatud ühiskonna korrast, kus puudub võrdsus ja vabadus. See kõik on raha tõttu saanud võimalikuks. Raha paneb piirid ette asjadele, mis kuuluvad sünniõigusega meile. Toit, maa, energia jne. Ma ei ela ju vabal maal, kui mul poel võimalik kuskil elada, sest selleks tuleb enne suur summa raha kokku kraapita ja siis ikka ei kuulu see sulle, pead maksma maamaksu. Seega praeguses ühiskonnas ei sünni inimene vabana, vaid võlglasena. Talle ei kuulu midagi, tal pole õigust millelegi. Ta peab selle välja teenima. 

Kas keegi usub, et lind on õnnelik kogu elu puuris olles või vaal akvaariumis? Inimese hinge loomulik keskkond on vabadus. Siis saab hing õitseda, tal on ruumi ja sädet. Inimene pole sündinud siia selleks, et terve elu mõelda vaid sellest, et kas üüri saan makstud, kas homseks õhtuks ikka ka midagi lauale on panna või kas ma olen ikka edukam kui mu naaber, kui suure kasumi ma saan sel aastal jne. Muremõtted, ahnusmõtted- need lukustavad inimese. Tema potensiaal jääb kasutamata, ta ei tunne kunagi tõelist õnne. Kui palju imelisi ideid ja loomingut jääb seetõttu loomata! Iga ühes on anne, midagi, mis teda huvitab. Tänu millele ta tunneb, et ta on elus. Mitte keegi ei tunne end elavana olles kasutu ja istudes lihtsalt kodus, luues mitte midagi. Mõte, et ilma piitsata ei liigutakski keegi enam sõrmeotsagi on täiesti alusetu müüt. Selle põhjustabki see sama rahal põhinev ühiskond. Kui inimene pole õnnelik, tal puudub motivatsioon, toetav elukeskkond, siis ta on laibastunud. Muidugi ei tee ta mitte midagi, sest temas puudub elu.

Inimesed, kes on tundlikumad ja on sunnitud täitma ühiskonna poolset väljamõeldud elu, murduvad ja suures ahastuses pöörduvad äärmustesse - vägivald iseenda suhtes (enesetapud, alkoholism, narkomaania jne) või teiste (terrorism, kuritegevus) või totaalne laibastumine (depressioon). Kõik probleemid, mis meil on, ei ole inimese loomulik olemus. Need on selle ühiskonna tulem. Meil on ju olemas näide hõimudest, kes elavad "primitiivselt" ehk ilma rahata, kus kõigil on oma koht. Kas seal on kuritegevust? Depresiooni? Kahjuks on ka nemad juba raha teerulli alla jäämas. Ja siin ma ei taha ka öelda, et tagasi koopasse! Ei. Ma räägin võrdsusest ja vabadusest. Maailma peab juhtima valgus ja armastus, mitte pimedus ja ahnus.

Kas sa suudad ettekujutada elu ilma rahata? Kas sa oskad näha ka väljapoole seda kasti, kus sa istud? Kas see kast on kõik, mis on? Või ehk on elu suurem, kui sa arvad? Kõige parem asi millega alustada on see, kui sa astud nüüd korraks kõrvale, istud maha ja vaatled. Vaata enda ümber ja kindlasti vaata enda sisse. Mida sa näed? Mida sa tunned? Mida sa soovid? Mõtiskle, tunneta, kuula. Vastus on siin samas.

Ma olgu elust läbi kulgejana kui võrkkiik.

Mulle väga meeldib õppeaine Loovusõpetuse alused, mille selleks kursuseks endale kuulamiseks võtsin. See on üldine sissjuhatav aine ja leidsin selle enda jaoks viimasel hetkel. Ehk viimasel õhtul, mil sai veel oma õppekava kinnitada, otsisin mulle huvi pakkuvaid aineid ja see oli ainuke ajaliselt sobiv. Ma esimese loengu olin küll juba maha maganud, aga teine kord sain juba selle meeldiva kogemuse osaliseks. Õppejõuks on Eda Heinla ja praktilist poolt viib läbi Liina Kolk. Suurepärased inimesed!
Tänases praktilises pooles oli meil üks ülesanne: leida ajalehtedest/ajakirjadest enda jaoks sümbol, mis iseloomustaks, kuidas me endid näha tahame lapsevanemana, sõbrana jne. Ma võtsin aluseks iseenda, võttes maha kõik rollid, mida me igapäevaselt kanname. Pean inimest ennast selleks kõige olulisemaks ja just see tuleks kõige pealt endale selgeks teha - kes ma olen? Milline inimene tahan olla?
Mul jäi ajalehest silma võrkkiik palmi küljes. Valisin selle. Järgmiseks tuli iseloomustada valitud sümbolit, siis leida seos selle ja enda vahel, samuti ka välja tuua, mis minus endas veel on puudu selle sümboli
iseloomujoontest ja seejärel mõelda, mis aitaks nendeni jõuda. Selle sümboli puhul tundsin, et soovin elada rahulikult, vabalt, elu ei pea võtma liiga tõsiselt. Ma arvan, et iga kogemust tuleks nautida. Samuti, olles teinud selle ülesande läbi ja seda jaganud oma grupiga, mõistsin, et üks kõige olulisem osa, mida see võrkkiik toob välja minu nägemusest iseenda rollist siin ilmas, on soov olla see rahupaik, pelgupaik teistele. Kui keegi näeb võrkkiike, siis automaatselt on see lõõgastuse tunne, mis meid tabab, turvatunne, rahu, hetk iseendale, aja maha võtmine. Olen juba mõnda aega mõelnud, et just seda ma oskan. Kuulata inimesi, neid mõista, neid toetada, neist hoolida. Mulle meeldib seda teha ja ma tahan seda teha. Ma tunnen, et hoolivast armastusest on suur puudus siin maailmas. 
Kuid kuidas seda teostada? Keegi ei tule lihtsalt oma muresid mulle ju pajatama. Kuigi see oleks minu jaoks väga tore. :) Tunnen, et pean rohkem kasvatama eneseusku, kindlameelsust, julgust. Selleks, et keegi tuleks minu võrkkiigele puhkama on vaja, et see oleks terve, mitte nagu minu kapis olev võrkkiik, millesse on hiired kolm auku närinud... :) Ju ma ei ole veel selleks piisavalt tugev, et elu pole mu juurde veel kõiki hingi saatnud, kes tunnevad, et nad on üksi ja keegi neid päriselt ei mõista ega huvitugi. Tõsi, olen saanud olla kuulaja sõbradele kui ka võhivõõrastele, aga selleks, et teine saaks end tunda kindlana pean olema ma ka ise kindel ja aktiivne ning julgema ise tema poole pöörduda. Just viimane on minu jaoks üpris raske. Aktiivne isealgatuslik läbikäimine inimestega. Kuid näen ja tunnen, et palju tõuget ja tuge saan selleks just sellest loengusarjast. Ma olen väga õnnelik, et olin nii aktiivne, et sinna end registreerisin ja kohale läksin. Head asjad ei kuku sülle niisama, selleks tuleb vähemasti käed välja sirutada, et see kinni püüda. Seega oleme ikka aktiivsed. Oleme elus!

Usk

Usk on usaldus. Sel pole mingit tagatist ega kinnitust. Arvan, et usk on hädavajalik, et elada õnnelikult. (Usust räägin siin üldiselt mitte religiooni siseselt.) See on julgus, mida mõned inimesed võivad pidada vaid puhtaks rumaluseks. Sellised inimesed usuvad vaid tõestatud asju, kuid vabandust, aga sel juhul pole tegu enam uskumise vaid teadmisega. Samuti ei mõtle ma roosade prillidega ringi käimist. Mõistus on muidugi tarvilik ja end tuleb harida, et elu oleks kvaliteetne, aga elu ilma usuta on igav ja keskpärane.

Mis on siis usk minu arvates? See on julgus usaldada elu, lasta endast lahti ja nautida kulgu, selle pakutavaid erinevaid kogemusi, mis meid kasvatavad. See on avatus teadmatusele. Kuna see on nõnda haavatav seisund on see ka niivõrd kaunis, kui inimene on avatud ja ulatab oma südame elule. Elu ei pea võtma nii surmtõsiselt. Eksimine on inimlik ja loomulik. Eesmärk pole olla veatu vaid õnnelik ja see olek avaneb meile vaid elades julgelt ja oma südamele truult. Kõik kogemused, mis meile ette tulevad on millegi õpetuseks. Me ei saa alati kontrollida, mis meid ees ootab, küll aga seda, kuidas me sellele reageerime. Seetõttu usaldus elu ja iseenda vastu vabastab meid hirmudest ja muredest. Midagi ei tule karta, kui me oleme iseenda vastu ausad.

Siit jõuame ikka selleni, et meil tuleb iseendaga tööd teha. See ei ole kerge, aga see on hädavajalik. Meil on palju kergem uskuda, kui me teame, mida me ise tahame ja kuidas me elu näeme. Enesekindlus tagab avatuse ja võimaluse rohkemateks kogemusteks. Usk muudab meie elu positiivsemaks, kergemaks ja aktiivsemaks. Millegisse uskudes oleme produktiivsemad ja meil on lihtsam end hoida ühenduses välise maailmaga. Me hing lööb särama ja me saame võtta endast maksimumi. Usk on tervendav. Iga avatud inimene muudab selle maailma paremaks ja aitab praegusel raskel muutuste rohkel ajal sündmuste käiku ikka paremal suunal liigutada. Puhas ja terve süda kasvatab usku.

Iga hetk on loodud uus

Tekib mõte, väljub suust

Vormub ise mööda ilma

Teistelegi jääb ta silma.

Kui igaüks on lisand oma,

ei siis ta enam lätet hooma

Kust ta tuli, milleks loodi

Vaja läheb salakoodi

Selleks uskuda on vaja

Et leidnud oled õige raja

Iga samm viib lähemale

Iseenda südamele

31.01.15.

 

Unenäod

Ootasin, mil näen mõnda põneva kogemusega und, et siis sellest inspireerituna siin mõtiskleda unemaailma üle, kus veedame ju suure osa oma elust. Seetõttu on uni mulle ka väga oluline. See pole vaid puhkus kehale, vaid sisenedes unne, siseneme endasse ja näeme, mis seal peidus on. Nõnda nagu kevadeti talgutel asume keldrit või pööningut korrastama, avastades, mis sinna kõik varutud on ja unustusse vajunud, mis neist tuleks lõplikult ära visata, mille aeg on aga kätte jõudnud, nõnda avaneb meile igal ööl võimalus teha talguid enda hinges.
Ma näen alati und ja enamasti jäävad mulle unenäo ka meelde. Mul on ka korduvaid unenägusid olnud või kindlaid paiku, mis hästi meeles ja kuhu võin tagasi minna. Võib öelda, et elan öösiti justkui eraldi planeedil, millel omad paigad ja mälestused. Vahel inimesed arvavad, et uni on lihtsalt päeva jooksul kogetu suvaline ebarealistlik taasesitamine. Jah, aju võtab lava kujundamiseks elemente päeva jooksul kogutust, aga ma siiski näen, et läbi nende elementide ja muu alguses jabura näiva, esitatakse meile sümbolite kaudu olulist infot. See võib seletada meie tundeid, probleemide olemust, hetke olukordi.
Ma ei ole kunagi kasutanud seletavaid raamatuid oma unenägude mõistmiseks. Ma lähenen kõigele alati isiklikult ja sellise asja puhul on mul raske uskuda universaalsetesse sümbolitesse. Uni on väga isiklik ja selles olevad sümbolid  kõnetavad just seda isikut, kes oma und näeb. Kuid siiski nõustun, et on mõningad asjad, mis on ühetähenduslikud, nagu suunalised liikumised. Näiteks tänases unes vette sukeldumine (see võib olla ka näiteks keldrisse minek), see on enesesse pöördumine või kunagi nägin mitu korda oma surma unes, mis olid muideks imeliselt reaalsed kogemused, need on usutavasti igaühe puhul uue alguse sümboliks, vanast loobumine ja soov muutusteks.Neid asju on teisigi.
Ka täna nägin võigast und. Õues oli talv, karm külmus, lumi, mägedes olek. Mind ajas taga mees, kes tahtis mind tappa, kuid piinarikkalt. Suutsin temast vabaneda kui juba tuli uus ja langesin vangi. Mind viidi koopasse, kus olid teised, mulle kallid inimesed juba kinni võetud ja kohutavalt piinatud. Siis kogu see piinajate kamp võttis otsuse kollektiivselt surma minna. Selleks võeti sisse mingid tapletid. Need anti ka meile ja see oli mulle tõeline lunastus, pääseda neist piinades ja vabaneda. See hetk, kui tapletid alla neelasin tundsin reaalselt kehas muutust. Seda on raske kirjeldada, aga pilt kadus ja toimus lahustumine, selline keskpunktita olek, veidi nagu keerlemine ja kehatu olek. Minu unenägudes on surm olnud alati vabastav , põnev ja hea kogemus. Võiks öelda, et mu üks lemmikunenägusid on suremine, aga ma jumaldan ka lendamist. Lendamine on parim asi, mida teha unenäos. See on vabadus kehaga. Surm, aga vabadus kehata.
Ma kunagi pidasin ka unepäevikut. See on kindlasti hea moodus enda unenägude analüüsiks, sest pisidetailid kaovad kergelt, kuid just neis võib leida palju tähenduslikku. Nagu mu tänase une puhul, ilmastiku kirjeldus räägib minu jaoks mu elu keskkonda, selle karmust ja raskust. Ründajad unenäos oleme alati meie ise. Võitlus esimese kurjamiga on võitlus iseendaga. Mu sees on konflikt, mis põhjustab ränka piina. Sellele tuleb vastu seista, mitte põgeneda, leida lahendus ja probleem laheneb. Muidugi ei tähenda tabletide võtmine otseselt lahendust, vaid on sümboliseeriv. Enesetapp oli kollektiivne ehk siis restart peaks tulema täieulatuslik, mitte vaid mingi kindla asja muutmine elus, vaid totaalne muutus on see, mida mu hing ihkab. Vähemalt seda ma näen oma tänasest unest. Seega peale oma unenäo üleskirjutamist tuleks hakat nägema, mida miski su jaoks tähendab. Kui keegi tahab võib kommentaarides jagada oma und ja ma saan üldplaanis juhatada, aga pisiasjadele peaks vastuse leidma igaüks enda seest. 
Peale eneseanalüüsi on unenäod ka suurepärane koht praktiseerimiseks. Siin mõtlen budistlike praktikaid, mis aitavad meil olla teadlikud enesest ka unenäo ajal. Arvan, et paljud on kogenud seda avastust keset und, et hei! ma ju näen praegu und ja see on hetk, kus sina saad võtta ohjad enda kätte. Pika ja tulemusliku praktiseerimise läbi muutuvad unenäod väga kirkaks ja selgeks. Sealsed pärlid on juba palju kõrgema väärtusega, kui meie igapäevaste murede kajastus. Kel on huvi unenägude vastu, sel soovitan uurida unejooga kohta või alustuseks hakata analüüsima oma unenägusid, et ka see umbes 8 tundi meie igapäevasest olekust saaks kasutatud targasti!

Kannatlikkus

Prantsuse vanasõna ütleb: "Kannatlikkus on kibe, aga selle vili magus."

Söögitegemine pani mind üks päev mõtlema kannatlikkusele. Süüa teen iga õhtu perele. Kõik on näljased, aega on vähe ja siis käibki see kiiruga valmistamine. Kuid toidu valmimine, nagu iga asja täiuslikuks voorumine, vajab oma aega.  Selleks, et kõik maitsed jõuaks kenasti esile tulla ja kõik täiuseni küpseda, peab andma aega. Tegin kord suppi ja juhtus, et see sai kauem potis podiseda ning tulemus oli imeline! Mõistsin, et pean rohkem kannatlikkust kasvatama, sest selle vili on tõesti magus.

Kuid miks on nõnda raske jääda kannatlikuks? Selleks on alati mingid välised asjaolud, mis tekitavad meis sisemiselt ärritust ja kärsitust. Meie olemine muutub ebamugavaks ja me püüame sellest ruttu lahti saada. Kuid miks me valime sellise reaktsiooni? Mulle näib, et me pole iseendaga ühenduses. Me oleme kui pesu, mis on nööril pesulõksuta ja nüüd saabub torm ja meil pole muud teha kui tuule meelevallas lennelda, kuis juhtub. Meie meel on treenimata ja puudub toestus. Vaatan seda kõike veel selle sama kokkamise näitel.
Õhtu on käes, kell on palju, kõht lööb pilli. Hakin tooraine, viskan potti, kõike liiga vähe töödeldes, et ruttu saada ihaldatud maotäis võimalikult ruttu kätte. Tulemus ei ole nauditav, aga nälg saab kustutatud. Mis juhtus? Väline mõjutaja on hiline aeg, tunne, et tuleb kiirustada, nälg ehk iha. Kui nüüd hetkeks peatuda ja mõelda enda jaoks läbi, mida ma sellest situatsioonist ootan. Minu soov on pakkuda maitsev ja tervislik toit oma perele. Kui võtta eesmärgiks oma tõeline soov, suudan kõrvale jätta hetke näljatunde ja ületada näilise ajapuuduse. Kiirustades võib küll faktiliselt aega võita, kuid sisuliselt olen aega kaotanud, sest iga meeldivalt veedetud aeg trumpab üle pingelise ja sisutu. Seega olles kannatlik ja valmistades põhjalikult ja korrektselt õhtusöögi, kannatan ma küll pikemalt näljatunde all ja aega läheb rohkem ühe tegevuse peale, kuid lõppkokkuvõttes nälg saab lõpuks kustutatud mõnu ja rahuloluga ning aeg on kasutatud hästi. Iga õnnestunud kokkamine annab suuremat indu ka järgmiseks korraks.
Tarkus kannatlikkusest teeb elu kergemaks läbi ka nõnda väikeste asjade. Kuid elu ongi pisiasjade kogum. Esimene samm harjutamaks kannatlikkust on selle kadumise märkamine. See tähendab, et me püüame olla olevikus ja iseenda keskmes. Tajuda ja märgata, mis meis toimub ja kuidas me reageerime välisele. See esimene samm on üpris raske, aga kui me oleme suutnud teadvustada, et me oleme kaotamas kontakti iseendaga, saame seda taastada. Näiteks võttes hetke läbi hingamise endale anda rahu, pöördudes tagasi enda keskmesse ja tuletades meelde, mis on meie tõeline soov selles olukorras. Kuulata iseennast, mitte oma emotsioone, milles pole mitte midagi kindlat. Kuid nagu ikka on sellest lihtne rääkida, aga raske järgida, kuid siiski selle üle mõtlemine ja arutamine aitab kergemini end märgata. See, millele on suunatud meie tähelepanu, seda me ka märkame. 

Huumor

Elu naljata on kui toit maitseaineteta. Rõõm on meid vabastav ja tervendav. Alustuseks mõned näited, millist kasu toob meile naer:
Keha: lõdvestav, parandab immuunsüsteemi, vähendab valu.
Vaim: vähendab stressi, lisab rõõmu elule, kergendab ärevus- ja hirmutunnet.
Sotsiaalsus: aitab konflikte ära hoida, hoogustab rühmatööd, tugevnevad suhted.

Naljategemist ei tohiks piirata, see on reeglideta mängumaa. Praeguste sündmuste taustal, kui huumorit võidaks näha kui relva solvamiseks või vägivallale õhutamiseks, soovin selgeks mõelda, mis on naljategemine minu jaoks. Nalja eesmärk on alati meid toetav. Kui keegi on kurb, me püüame teda rõõmustada, kui keegi on kohmetu, tuleb nali appi, kui keegi on ebaõnnestunud või liiga pimesi millestki kinni, saame taas just läbi nalja inimese vabastada klammerdumisest, sest just see meis juhtub kui oleme kurvad või ebaõnnestume - me sulgume endasse. Kuid kui inimene naerab, siis ta avaneb, ta läheb särama! Naer on kui energiajook. Ta tekitab kiirelt positiivse energia. See on leevendus, mis aitab meie rasket elu kergemini aktsepteerida. 
Läbi huumori on hea läheneda keerulistele teemadele. See maandab pingeid ja pehmendab nurki. Naermine julgustab inimesi. Suur õnnistus on osata naerda iseenda üle. Nali on ka miski, mis võib olla universaalne ja rahvusvaheline. Meelde tuleb kohe Mr. Bean-i suur populaarsus kogu maailmas. Huumor saab olla rahvusvaheline suhtlus. 
Ma olen alati nalja armastanud. Kuna arvan end olevat üpris vabameelne inimene, siis igasugust. Olen õnnelik, et olen sattunud paljude vaimukate inimeste otsa, kellega pisarateni rõõmu tunda. See teeb elu kergemaks. Inimestel, kes solvuvad naljade peale, tuleks kindlasti nalja mõte ja olemus enda jaoks läbimõelda ja selgeks teha. Rohkem vabadust ellu ja mitte elu nii tõsiselt võtta. Kes võidab mängu? Eks ikka see, kes rohkem rõõmu on elus tundnud. Ärgem unusta, et juhtpult on alati meie kätes.

Loodus

Mul on loodusega olnud alati tugev ühendus. Selle erilisust märkasin alles siis, kui rohkem puutusin kokku teiste inimestega. See toimus siis kooli minekuga. Mind hämmastas, kuidas keegi ei märganud või ei viidanud kunagi meid ümbritsevale loodusele. Peagi sai selgeks, et seda suhet ei saa ma teistega jagada. See lihtsalt jäi mõistmata nagu räägiks ma millestki nähtamatust. Kuid ma ei hüljanud ega ignoreerinud oma tõmmet looduse vastu. Mõtteis elasin taimedele alati kaasa. Mulle eriti meeldis jälgida koduteel olnud põõsa elukäiku aastajast aastaaega. Eriti muidugi ootasin kevade tulekut, kui tal tekkisid pungad ja kui avanesid esimesed lehed, oi seda rõõmu ja värskust! Mulle on loodus reaalseks toeks olnud alati. Elu ilma selle suhtluseta oleks tume ja ongi. Viimased aastad olen olnud väga pimedas kohas. Ma ei ole võtnud aega minna metsa või end lihtsalt piisavalt õhutanud. Inimene, vähemalt mina küll, vajab loomulikku keskkonda, et akusid laadida.  Usun, et neid inimesi, kes seda ühendust tunnevad on tegelikult väga palju. Teile ütlen, et ärge seda kunagi hüljake!
Kui ma joonistan, siis on mu piltidel tihti näha üht puud või mägesid. Ma tunnen, et joonistades ma jagan oma igatsust. Need mõned erilised korrad, kui olen saanud olla mägede juures, on olnud kirjeldamatud. Mind valdab imetlus, silmad lähevad särama, tekib tohutu elutahe, rõõm! Ma ei oska neid tundeid sõnadesse panna, aga mägedel on minu jaoks väga oluline ja eriline koht. Puud loovad ka seda tunnet, aga see on rahulikum. Armastan puude otsa ronida, istuda, jälgida, kuulata, pajatada. Paremat toetust ei saa leida mujalt. :)

Leidsin youtube-st ilusa lühikese klipi mägedest ja puudest...

Kui mu koduks on loodus,

siis kasvab mu lootus,

et leidub kord moodus,

kuis vaibuks mu ootus,

saaks olekvaks elujaatus,

me igaühe elusaatus!

(12.01.15)

Luuletus

Avastasin enda jaoks luuletamise 11.aastaselt. Mäletan, et pidasin oma luulevihikut. Lapsena armastasin luua riimluuletusi. Ma ütlen kohe, et ma ei oska luuletada nagu ka kõikide teiste kunstide puhul, mida ma nii väga armastan, pole mind andega õnnistatud, aga see polegi oluline. See protsess ise on kogu mõte. Lasta endal avaneda ja voolata. Kuulata iseennast, mõista ja õppida. Kui me tunneme kirge mõne eneseväljenduse vastu, siis seda me peame ka laskma endast tulla. See ei peagi kellelegi teisele meeldima, see on sinu enda jaoks. Kõik, mis sa teed on eelkõige sinule. Teiste hinnang ei tohiks meid murda ega uhkeks teha. 
Mõned read, mis hetkel leidsin. Vahepeal on mu elu olnud loominguliselt väga suletud.  Seetõttu olen ka näinud, kui laastavalt mõjub enda unustamine ja hülgamine. Seega rõõmustame end ikka lauluga, kirjatükiga, tantsuga, joonistuse või muu viisiga, mis laseb meil vabaks saada ja teostuda.

See tunne, mis sa lood,
kui näen või kuulen sind.
Sa mu tühjaks jood.
Kõik vaibub, pole mind.

Su hääl on mahe,
paitab nurga taga.
Su pilgus on tahe,
unistab, mõtteid jagab.

Kuid ikkagi me päris ei kohtu.
Pöörad pilgu ja lähed oma rada.
Hirmu vastu ei ole rohtu.
Lohiseb järgi kannatuste jada.
(09.01.2015)


Pilk

Üks pilk kõik öelda võib
Üks pilk ja muutub kõik.
See pilk mind kannab veel
selles pilgus mu elu keeb.

Veevoolu peatada ei saa
Üks pilk ja muutub kõik
aeg seisatab vaid viivuks veel
ning vesi taas on rännuteel.
(14.11.06)

 

***

Kohisevat tuult metsas
keegi ei märka
Ookeani sügavust
silm ei seleta
Tähist õhtutaevast
täita on võimatu
Kivi nukrusest
keegi ei hooli
(12.05.06)



Olemisest

Tuul puude lehti paitab
ja seda sinu kõrv näeb.
Kõik ongi siin ja praegu
Lind lendas üle sinu pea

Mesilane lille peal
sumiseb ja elab
Mesi sinu käes
ja taru kaugel talus

Ela, tunne, siin ja praegu
Igavesti.

(2006/2007?)

Õnn on olla mina ise!

Kui me end ise ei kuula, siis miks me seda teistelt ootame? Enne kõike tuleb ikka endale selgeks teha, mis me soovime, mis me mõtleme, mis meil pakkuda on. Kes ma olen? Mida ma armastan? Mis paneb mu särama? Kogu mu sisemus karjub, vihastab, rabeleb ja siis ta väsib, sest iga appihüüe lämmatatakse veel jõhkrama ignoreerimisega. Päevast päeva me surume end alla, paneme end vaikima, me hing nutab, me ei suuda sellele valule silma vaadata ja nii me matame end aina sügavamale, kuniks me enam isegi ei märka enda olemasolu. 
Meist on saanud järjekordne vormitud masskodanik ja kuidas olekski võimalik olla teisiti. Miski ei toeta elu, minu enda elu. Meid kasvatavad need samad orjastatud õnnetud vanemad, haridus ei loo silda meie endani vaid põletab iga võimaluse selleks, meilt oodatakse ettemääratud eluetappide täitmist, külvatakse hirmu, ülistatakse raha ja võimu, lõhestatakse üksteisest siltide kleepimise kaudu. 
Kuid kõigele sellele vaatamata, mitte miski ei saa tappa armastust, mis meie kõigi südames, mis tahes sügavusse, on peitunud. Meie kõigi jaoks on maetud aare, mis peidab endas kogu maailma õnne. See ei asu seitsme maa ja mere taga, selleks pole vaja kaevata ega võistelda. Selle aarde paljastumiseks on vaja kannatlikkust, aega, usku ja julgust. Võtta ära need päitsed, mis meile on pähe surutud, astuda kõrvale peateest, vaadata end ja näha, et me ei vaja kedagi juhtima enese elu. Vaid meie ise saame jõuda enda aardeni, selle õnneliku ja loova elu juurde, sest see asub meis endis. Kõigile raskustele vaatamata, me peame uskuma selle võimalikkuse, toetama teisi olles eeskujuks. Pühendama aega enda avanemisele, see vajab kannatlikkust. Siiras hoolitsus ja järjepidevus kannab vilja! Avasta, mis teeb sind rõõmsaks! Tee seda, mida su süda ihkab. Laula, tantsi, kirjuta, sõida rattaga, mängi pilli, ehita onni, kasvata lilli, käi jooksmas, uju, reisi, õpi keeli, mis iganes sind kutsub ja toob tagasi ellu!