„Bhagavadgītā“ on teos, mis ülistab Krišna õpetust, mis avatakse meile läbi kahekõne Krišna ja Ardžuna vahel. Teksti mõtteks on lahtimõtestada õpetus, mida järgides inimene on võimeline jõudma täiuseni. Antud juhul keskendutakse küll kindlale isikule, Ardžunale, aga vestluses sisalduvaid õpetusi saab laiendada kõigi inimeste peal. XIV peatükis selgitab Krišna Ardžunale loomujoonte erinevusest ja sellest kuidas neid ületada. Antud teemat soovingi vaadelda lähemalt.
Krišna sõnul pärinevad kõik olendid absoluudist – Suurest Brahmast. Jumal Višnu, kelle kehastujaks Krišnat peetakse, ülesandeks on säilitamine. Seega nimetab ta end seemneandja isaks kuna paigutab seemne üsasse. Kõik on elu saanud ühest algest, alles kehastudes, kui loomujooned kinnituvad olendite külge, annavad nad igaühele meist oma näo. Loomujooned on pelgalt vaid ilmingud olendi välises kihis, mille taga peitub olendite tegelik loomus, tuum. Igaüks meist kannab just endale omast maski, mille taha varjub kõrgeim Teadmine, mis on kõigi olemuseks. Selle avastamiseks ongi vaja ületada meid ümbritsevad loomujooned ning saada täiesti sõltumatuks.
Eristatakse kolme erinevat loomujoont: tõelikkus (skr sattva), erutus (skr rajas) ja pimedus (skr tamas). Kõik need omadused on olendites olemas, kuid igaühes on üks neist teistest domineerivam, surudes alla teised kaks. Need omadused kujundavadki meist selle, kes me enda jaoks oleme. Lähtuvalt neist joontest tuleneb meie suhtumine meid ümbritsevasse, kujundades mustri, kuidas me maailmaga suhtleme. Minu arusaama järgi on need kolm loomujoont paljude väljundite kokkuvõtted. Olendeid ümbritseb väga palju omadusi ja seetõttu on ka iga olend niivõrd erinev teistest, kuid seda vaid näiliselt. Inimest võiks võrrelda liimipulgaga, mis kõik ümbritseva enesekülge kinnitab. Inimene kiindub välistesse asjadesse ja see, millesse keegi on klammerdunud, iseloomustabki tema välist olemust, seda poolt, mis on kõigile nähtav.
Kõik kolm loomujoont kannavad endas erinevaid loomutüüpe. Tõelikkus kannab endas häid omadusi: ta on puhas ja temast sünnib olendeile õnne ja Teadmisi. Oma headele omadustele vaatamata jõuab Ülimasse Täiusesse vaid see, kes on ületanud ka tõelikkuse lisaks teistele kahele omadusele. Kuid siiski need, kes on tõelikkuses tõusevad kõrgele, sest neid saadab Teadmine. Teine loomujoon, erutus, viib olendid tegudele, olles tekkinud kirest. Seda iseloomustab ahnus, rahutus, iha, ettevõtlikkus. Need, kes on erutunud jäävad oma arengus keskele. Neis pole piisavalt vaimuvalgust, et silmapaista, aga mitte ka nii palju pimedust, et täiesti alla käia. Pimedus on aga halvim loomujoon, juhatades olendeid hoolimatusesse. Pimeduses olevaid iseloomustab tuimus, hallus, hoolimatus ja sõgedus.
Surres mängivad rolli domineerivad loomujooned, määrates ära milline on kehastunu järgnev elu. Kui surevas kehas on ülekaalus tõelikkus, siis sünnib ta puhtasse maailma, kui erutus, siis sünnib ta tegudesse kiindunult ja kui pimedus, siis sünnib ta sõgedate sekka. Surm on olendi jaoks väga oluline hetk. Selleks, et olla valmis surmaks on vaja terve elu selleks valmistuda. Nimelt surmahetkel on inimesel võimalus vabaneda kannatustest ja jõuda surematusesse, kui ta on suutnud vabaneda kõigist loomujoontest ning seeläbi avastanud sellest ülema. Kui aga inimene on halvima loomujoone, pimeduse, meelevallas, käib ta alla. Teadmatuses olemine sünnitab juurde vaid rumalust ja mõtestamata tegevust, mattes tõde veelgi sügavamale olendi eest.
See, kes on kord ületanud kolm loomujoont, ei sõltu neist enam. Tema jaoks on kõik ilmnev ühevõrdne ning ta ei klammerdu neisse. Ta laseb kõigel kulgeda neisse sekkumata olles kõigest vaba. Mitte midagi igatsedes ega midagi ära tõrjudes on ta jõudnud tõelise Teadmiseni. Krišna kinnitab, et ka need, kes teda järjepidevalt pühendumusejoogaga teenivad, ületavad loomujooned. Siinkohal arvan, et ei ole universaalset teed, mida järgides igaüks jõuaks tõeni. Vaid õpetus on tõene, sisaldades mitmeid võimalusi endani jõudmiseks. Just tingituna erinevatest loomujoontest vajab ka igaüks erinevat lähenemist, sellele, kuidas vabaneda oma meelepetetest.
Teadmine loomujoonte olemasolust ja Teadmisest, mis neid ületab on kõrgeim Teadmine kõigest. Loomujoonte tõttu tehakse tahtmatult tegusid. Kuid kord need ületades vabaneb olend sünnist, surmast, vanadusest ja kannatustest. Selles peatükis selgitas Krišna seda miks ja kuidas me oleme kannatuste küüsis ning milline on see, kes on jõudnud vabanemiseni. Arvan, et sellest peatükist leidub igaühele piisavalt mõtlemisainet selleks, kuidas parandada oma olemust.
