Ja olgu öö kuitahes pikalt pime -
sa otsaeest ei pühi oma nime. (B.Alver Tähetund)
Lähtuvalt Betti Alveri luuletusest tahaksin kirjutada olemisest. Tahan tähelepanu pöörata sellele, et pole tähtis kiiresti jõuda eesmärgini, vaid selleni kulgemise ajal olla kogu oma olemusega olevikus ja võtta vastu kõik, mis see teekond pakub. Kuulates ja seega järgides oma südant, elame oma elu õigesti ja raskused muutuvad meile õnnistuseks, sest need kasvatavad meie südame suuremaks.
Tänapäeva läänemaailmas on kombeks aina kiirustada. Paljudel pole aega oma pere ja sõprade jaoks, rääkimata iseendast. Selline püsimatus võib olla tingitud arvamusest, et kuna masinad toodavad kiirelt ja hulgi, peab ka inimene aina kiirustama, et ikka rohkem tööd teha. Sellise arvamuse on avaldanud Erich Fromm oma raamatus "Armastuse kunst." Seal on ka kirjutatud, et niiviisi tormates saavutatud vabaaega ei osata kasutada. See lihtsalt logeletakse maha. Kogu probleem on selles, et tegutsema paneb soov saada ruttu ihaldatud eesmärk ning pidades seda tähtsaimaks, võib maha magada oma ilusamad hetked elus. Õnnelik saab olla vaid elades. Masinlikult elatud elu ei tekita rahulolu hingele.
Selle vältimiseks tuleb elada olevikus ja hoovata pragust hetke olles kogu tähelepanuga end ümbritsevas. Kui meil on tekkinud arusaamatus kellegi teise inimesega, siis tihti on abiks lihtsalt jälgida seda olukorda erapooletult ja lahendus avaneb sinus eneses. Kõik vastused on meis endis olemas, me peame õppima neid kuulama ja ka usaldama. Raskused ei las meil laisaks muutuda. Me peame võitlema ja edasi püüdlema ning selleläbi me saamegi suuremaks. Meie süda tuleb meile appi, kui oleme hädas, öeldes, mida oleks kõige õigem mingil hetkel teha. Kuulates ennast ja usaldades, teeme õigeid otsuseid ja hiljem ei ole vaja kahetsust tunda. Kogu saladus ongi lihtsalt olemises. Inimesed ei las enda hingel elada, vaid suruvad oma vajadused maha. Eirates oma sügavaid soove kaotame oskuse kuulda oma sisehäält ja nii oleme kaitsetud elutormides. Lisaks sellele kaotab elu oma väärtuse ja me polekski nagu elanud, sest kogu tähelepanu on saanud eesmärgi poole kiirustamine. Mõeldes kord tagasi oma elule, võib see tunduda tühjana ning alles siis võime mõista, et need kaunimad hetked elus, kus me oleks võinud õitseda oma olemise tipus, on möödas.
Tagasipöördumine oma olemusse on pääsetee õnnetust elust. Kui me oleme õnnelikud oma hinges, saame seda õnne ka teistele pakkuda. Tähtis on tugev sisemus ja seejärel väline elu. Elu lõpus oleme kõik üksi silmitsi iseendaga ja väline väärtus kaotab oma tähtsuse.
sa otsaeest ei pühi oma nime. (B.Alver Tähetund)
Lähtuvalt Betti Alveri luuletusest tahaksin kirjutada olemisest. Tahan tähelepanu pöörata sellele, et pole tähtis kiiresti jõuda eesmärgini, vaid selleni kulgemise ajal olla kogu oma olemusega olevikus ja võtta vastu kõik, mis see teekond pakub. Kuulates ja seega järgides oma südant, elame oma elu õigesti ja raskused muutuvad meile õnnistuseks, sest need kasvatavad meie südame suuremaks.
Tänapäeva läänemaailmas on kombeks aina kiirustada. Paljudel pole aega oma pere ja sõprade jaoks, rääkimata iseendast. Selline püsimatus võib olla tingitud arvamusest, et kuna masinad toodavad kiirelt ja hulgi, peab ka inimene aina kiirustama, et ikka rohkem tööd teha. Sellise arvamuse on avaldanud Erich Fromm oma raamatus "Armastuse kunst." Seal on ka kirjutatud, et niiviisi tormates saavutatud vabaaega ei osata kasutada. See lihtsalt logeletakse maha. Kogu probleem on selles, et tegutsema paneb soov saada ruttu ihaldatud eesmärk ning pidades seda tähtsaimaks, võib maha magada oma ilusamad hetked elus. Õnnelik saab olla vaid elades. Masinlikult elatud elu ei tekita rahulolu hingele.
Selle vältimiseks tuleb elada olevikus ja hoovata pragust hetke olles kogu tähelepanuga end ümbritsevas. Kui meil on tekkinud arusaamatus kellegi teise inimesega, siis tihti on abiks lihtsalt jälgida seda olukorda erapooletult ja lahendus avaneb sinus eneses. Kõik vastused on meis endis olemas, me peame õppima neid kuulama ja ka usaldama. Raskused ei las meil laisaks muutuda. Me peame võitlema ja edasi püüdlema ning selleläbi me saamegi suuremaks. Meie süda tuleb meile appi, kui oleme hädas, öeldes, mida oleks kõige õigem mingil hetkel teha. Kuulates ennast ja usaldades, teeme õigeid otsuseid ja hiljem ei ole vaja kahetsust tunda. Kogu saladus ongi lihtsalt olemises. Inimesed ei las enda hingel elada, vaid suruvad oma vajadused maha. Eirates oma sügavaid soove kaotame oskuse kuulda oma sisehäält ja nii oleme kaitsetud elutormides. Lisaks sellele kaotab elu oma väärtuse ja me polekski nagu elanud, sest kogu tähelepanu on saanud eesmärgi poole kiirustamine. Mõeldes kord tagasi oma elule, võib see tunduda tühjana ning alles siis võime mõista, et need kaunimad hetked elus, kus me oleks võinud õitseda oma olemise tipus, on möödas.
Tagasipöördumine oma olemusse on pääsetee õnnetust elust. Kui me oleme õnnelikud oma hinges, saame seda õnne ka teistele pakkuda. Tähtis on tugev sisemus ja seejärel väline elu. Elu lõpus oleme kõik üksi silmitsi iseendaga ja väline väärtus kaotab oma tähtsuse.
Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad aru.(B.Alver Tähetund)
Kuid sina enesele annad aru.(B.Alver Tähetund)
